Oktoobri alguses olid tüdrukutel sünnipäevad. Suzie sai 7 ja Chelsea 15. Sõime kooki ja käisime väljas. Suzie sai ikka eriti palju kinke. Karaokemasin oli kõige hullem vist, sest kuulda pidevalt samu laule kõvasti ja valesti (kõlab natuke kurjalt, aga kahjuks on see tõsi).. Aga noh, õnneks on vaimustus laulmisest nüüd üle läinud.
Vahepeal olen kõvasti Brightonis käinud, nagu ikka. Tegin omale henna tätoveeringu ka. Kes ei tea, siis see on selline looduslik pasta, millega nahale joonistatakse. Paari tunniga kuivab ilusasti ära, pasta koorub maha ja siis see kujutis jääb ikka nahale ja mul püsis korralikult umbes nädala. Praegu on ka alles, aga suht õrnalt näha veel. Igatahes suht äge asi on, mulle meeldib.
Brightonis veel.. oleme väljas käinud ja poodides jne jne.. Starbucksi Frappuccino on üks kohustuslik jook seal käies, sest see on lihtsalt nii uskumatult hea asi. Aga Brighton on ikka niiii mõnus. Ägedad inimesed ja ilus vaade ja võimalus Sillele külla minna ja võimalus kodust ja rutiinist natukene välja saada.
Seoses kodust välja saamisega. Vahepeal kulub see ikka nii ära. Oli meil siin ju koolivaheaeg ja Suzie 24/7 kodus. Nädala algus polnud väga hull, käisime kinos ja pidasime piknikku jne. Aga neljapäeval läks asi päris käest ära. Pidime natuke kooli asju kordama ja no talle see üldse ei meeldinud. Ta oli nii uskumatult ebaviisakas ja ülbe ja kõik muud jutud. Selles mõttes, et ma saan ju aru, et ta on alles väike ja ei mõtle asju tõsiselt ja ei saa aru, kuidas tema öeldu mulle mõjuda võib. Aga ikkagi.. kaua sa jõuad kuulata, et mu inglise keel pole tema jaoks piisavalt hea või et ma ei ole mingi boss, et ma talle öelda võin, mida ta tegema peab või et ma ei ole päriselt osa sellest perekonnast... Ta on iga kord suht võimatu tegelikult, kui asi koolitööde tegemisse puutub. Aga no sel korral viskas ikka juba väga üle. Õhtul siis rääkisin Garyle, kuidas asi oli ja ütlesin, et mina enam temaga neid asju ei tee, kui Suzie oma suhtumist ei muuda. Pärast seda oldi Suziega paar sõna juttu aetud ja lõpuks teatati, et Tania teeb nüüd ise temaga kooliasju. See pisike jutuajamine ei aitand küll midagi, sest ka terve ülejäänud õhtu proovis Suzie meelega mulle pinda käia ja näha, kui kaugele ta suudab piire lükata. Ma jäin täiesti rahulikuks ja olin enda üle äärmiselt uhke :D. Pärast oli Chelsea minuga pahur, sest tema jaoks ei ole see normaalne, et ma midagi öelda julgesin ja et ma millegagi rahul pole. Tema meelest oleksin pidanud mina midagi paremini tegema.. et parema meetodi otsima õppimiseks vms. Ja üritas minus süütunnet tekitada, et ma Taniale nüüd tööd juurde tegin. Aga see oli nende valik. Nad pigem teevad temaga ise koduseid ülesandeid, kui võtavad asja kätte ja teevad selgeks, et Suzie peab ilusasti käituma. Niiet mina ei tunne ennast milleski süüdi ja jään endale kindlaks. Ja siiani pole keegi Suziega üldse vaeva näinud. Viimases testis sai ainult 1 sõna 10st õigesti, sest temaga pole kodus neid asju harjutatud. Öeldi korra vaid, et ta ise üle vaataks õpikust sõnad. Aga noh.. olgugi, et minuga sai ta praktiliselt alati kõik sõnad õigesti.. ilmselgelt ei oska ma asju õigesti teha. Niiet las ta jääb. Täiesti mõttetu teema. Kahju muidugi, et Suziel õppimine nüüd kannatab. Igatahes pärast seda päeva oli mul tahtmine koju minna ja mitte sellepärast, et koduigatsus oleks olnud, vaid esimest korda lihtsalt sellepärast, et mulle ei meeldinud siin olla. Tuju oli nii nullis ja tundisn ennast täieliku võõrana. Nüüd, peaaegu nädal aega hiljem on tunne, et asjad on normis jälle...
Pärast rasket aega oli Halloweeniks Brightoni minek täielik õnnistus. Mul oli küll juba reedel 38 palavik, aga ma ei andnud alla. Laupäeval veits uimasena jõudsin sinna, tegime veel viimased poekülastused, et kostüümid õhtuks kokku saada ja siis hakkasime valmis sättima. Nägime äärmiselt armsad välja :D
Millest siis veel rääkida..? Hmm.. Käin endiselt hoolega koolis. Igal esmaspäeva õhtul olen Crawleys hispaania keele kursusel. Oh, kuidas ma tahaks, et ma suudaks vabalt selles keeles suhelda, aga selleks on veel pikk, pikk tee vaja minna.
Egle palus mul siin ükspäev iseloomustusi kirjutada.. Reimo oma suutsin ära teha. Aga oma suurest vennast mõeldes meenusid igasugused lapsepõlvemälestused ja kõik see, mida ta mulle teinud on :D. Minestamine, sinine silm, pisike armike näos. Sunniviisilised onnis istumised ja 'poiste' mängude mängimine.. lisaks muidugi 'poiste' multikate vaatamine (mis mulle muideks meeldis). Lakas heinte sees saltode viskamine ja jalgratastega kurja koera eest ära kimamine.. oh jah.. huvitav lapsepõlv oli vähemalt :D
Arvan, et olen teinud üllatavalt tubli töö siin. Võin rahuliku südamega magama minna nüüd :D
Olge paid! :)
