Uues kohas uue hooga

Eile jõudsin lõpuks oma uude töökohta. Sinna saamiseks pidin muidugi kõigepealt omajagu seiklema. Alguses Bovingdonist bussiga Hemelisse, seal umbes tund aega ootamist, siis rongiga Clapham Junctionisse. Pidevalt toimuvad kõikjal aga raudteetööd jms niiet mu rong hilines. Jõudsin Claphami nii, et nägin, kuidas see rong, millele minema pidin, just minema sõitis. Vahva! Õnneks läks järgmine rong umbes 10 minuti pärast. Lõpuks Gatwicki jõudes ekslesin seal ringi. See lennujaam on ikka tõeliselt suur. Viimaks sain oma uue pereemaga kokku ja ta sõidutas mu minu uude 'kodusse'. Üritan varsti ühe fotoreportaaži ka lisada, siis näete paremini, kus ma nüüd elan.
Kõige suurepärasem oli muidugi see, et ma nägin hobuseid! Neid on siin neli; kaks suuremat ja kaks väiksemat. Suured on Pinky ja Tom ja ponid on Jake ja Spiky. Hästi armsakesed. Kõik on sõbralikud ka ja ma arvan, et Tomi ja Pinkyga saan isegi sõitmas käia.
Mis siis veel. Minu elamisest rääkides... Mul on siin nüüd päris enda mobile home (mingi haagiselamu moodi asi, aga suht suur). Seal on 3 magamistuba, elutuba, köögiosa ja väike vannituba. Mina võtsin omale loomulikult kõige suurema ja pehmema voodiga toa :D. Aga ma elan siin ikkagi põhimõtteliselt pereliikmena, niiet võin igal ajal majas käia jne.
Eile sain siis aimu ka sellest, kuidas mu tööpäevad hakkavad välja nägema. Midagi hullu ei ole. Saan ju hobustega tegeleda, niiet kõik on hästi. Majapidamistöid pole ka vaja eriti teha. Vahel sekka tolmu võtta ja riideid pessu panna.
Õhtu oli ka päris sisukas. Kuna sel nädalavahetusel on Halloween, siis käisime perega eile mingil halloweeni festivalil. Seal oli päris kõvasti rahvast, umbes pooled olid kostüümides jms. Rahva seas liikusid ringi ka kostüümides näitlejad, kelle tööks oligi lihtsalt inimeste hirmutamine. Ja kui päris aus olla, siis nad said sellega väga hästi hakkama :D. Peale selle olid seal veel erinevad Õudusrajad vms. Mina käisin Chelsea (vanem peretütar, 14-aastane) ja ühe tema sõbraga õuduste labürindis. Chelsea kardab tegelt selliseid asju niiet ta hoidis mul terve aja, kas käest kinni või puges mu selja taha ja kui midagi hirmsat oli, siis põhimõtteliselt elas seljas mul :D. Aga seal labürindis oli päris õudseid asju ka. Jällegi olid seal ka igasugused näitlejad. Nad ei või küll inimesi puudutada, aga sellegipoolest tulevad nad mõnikord sulle nii lähedale kui vähegi võimalik. Ühe koha peal hüppas mingi naine (hirmuäratava meigi jms) kuskilt järsku välja ja karjatas hästi kileda ja kriiskava häälega. Vot see oli koht, kus mina ka karjatasin :D. Üks meeldejääv koht oli veel see, kui pidid läbima mingi ruumi, kus rippusid kileribad, millel olid vereplekid. Lisaks oli seal selline ere vilkuv valgus ja kuskil poole ruumi peal seisis mingi tüüp mootorsaega ja vehkis sellega.
Creepy Cottages käisin ka, aga see ei olnud eriti õudne. Vähemalt mitte nii hull kui labürint.
Aga vahepeal, siis kui teised mingile 'rajale' läksid ja mina Suzie (noorem peretütar, 6-aastane) ja isaga jäin, siis sain ma suht sunniviisiliselt näomaalingu! :D Suziel oli mingi 3-silmne koletis, minul aga vampiir. Pärast isa noris mind õhtu otsa selle maalingu pärast. Iga natukeses aja tagant, kui mulle otsa vaatas, hakkas naerma ja vahepeal küsis midagi sellist, et kas keegi tahab midagi juua, kakod..või verd või midagi.. :D Aga noh. Õnneks käis seal niiiiii palju inimesi näomaalingutega ringi, et ma sobisin sinna päris hästi :D
Täna olen põhiliselt Suziega aega veetnud. Aga samal ajal õpin jälle ka, kuidas asjad siin käivad. Täna nägin näiteks, kuhu karjamaadele, millised hobused lähevad ja kui palju sigadele süüa peab viima (Siin on kaks notsut). Kanade söötmise nägin eile ära juba. Loomi on siin üldse päris omajagu: 4 hobust, 2 koera, 2 kassi, 2 kana, 2 siga.
Oeh.. aga mis siis ikka. Lähen vaatan, äkki õnnestub vahepeal miidagi kasulikku ka ära teha.

Kallid teile :)

Varsti-varsti

Eile hommikul äratas mind Reimo, kui ta helistas ja küsis, kas ma magan. Tohman. Kell oli 7 - loomulikult ma magasin! :D
Hiljem, kui ma lõpuks voodist ennast välja vedasin, siis üritasin Sillele ja tema pererahvale kasulik olla. Ja väga kiiresti tuli aeg tagasi oma kahe põngerja juurde minna. Sain vaevalt oma asjad tuppa viia, kui juba tuli tõtata. Läksime mingile perepäeva moodi asjale. Idee järgi oleks seal tegelt pidanud vanemad oma lastega igast asju meisterdama ja õppima jne, aga noh, Rocky ja Lulu olid seal minuga. Aga siiski, päris huvitav oli. Õppisime pop-up kaarte tegema (sellised ruumilised kaardid vms). R ja L on aga üsna saamatud ja neile oli see tegevus natuke raske. Aga nad said arvutit kasutada, niiet nad olid väga õnnelikud :D. Hiljem kodus järgnesid tavalised toimetused ja õhtu oligi käes.
Täna sattusin hommikul alla minnes tõelisesse masendusse. Köök ja elutuba olid lihtsalt kohutavad! Seda on raske kirjeldada, kõik oli lihtsalt õudne. Aga mul polnud valikut, tuli hakata koristama. Väikestele ütlesin küll, et nad enda järelt koristaksid, aga nad ei teinud minust väljagi. Lõpuks oli mul kõigest nii savi. Tuju oli jumala nullis ja kui väiksed mingit pahandust tegid ja ma neid keelasin, ära käskisin lõpetada ja muud sellist ning nad mind ei kuulanud, siis ütlesin neile ka, et vahet pole ja mind väga ei huvita. Kuna ma enne pole kunagi sellises tujus siin olnud, siis Buddy (üks natuke vanematest lastest) hakkas mulle vist kaasa tundma ja tahtis aidata. Igaljuhul kutsus ta oma õde-venda korrale ja käskis neil koristama hakata. Minuga tahtis ka hirmsasti juttu ajada. Niiet vahel tuleb kasuks, kui natuke pahur nende juures olla. Hiljem tegin neile lõunaks süüa ja siis oli vaja jälle ühele nö perepäevale minna. Seekord siis trummimängu õppima. Sinnaminek ei kulgenud ka valutult, sest Rockyle ei sobinud vihmaga jalgsi käia. Lõpuks isa viis meid ära. Sinna jõudes arvas Lulu, et ta ei tahagi üldse trummide mängimist proovida ja vahtiski terve aja niisama pealt. Rocky vahepeal ikka katsus natuke midagi teha, aga noh, tüdines suht kiiresti ära sellest. Lõppkokkuvõttes ütlesid nad kodus, et see oli üliigav. Minule küll meeldis. Aga nad on üldse sellised, et Rocky ainult hädaldab kõige kallal; nagu ma juba maininud olen, siis tema lemmiklause on "See pole aus!". Ta pole millegagi rahul. Ja Lulu teeb kõike Rocky järgi.
Muide, laupäeval lähen uude kohta juba. Vahepeal oli siin korra variant, et jään üheks lisanädalaks veel siia, aga pärast tänast päeva otsustasin, et Ei! Mitte ühtegi minutit rohkem siin majas, kui just vajalik pole. Varsti on mul jälle midagi põnevat ka kirjutada :D.
See nädal on üldse üsna hea. Homme on tavaline päev, aga neljapäeval lähevad R ja L kellegi juurde ööseks ja kuna nad lähevad sinna juba lõunast, siis on mul ainult koristamisega vaja tegeleda. Reedel läheb terve pere kuskile minema, seega siis pole ka suurt muud kui kiire koristamine ja siis Sillele külla.

Varsti uued uudised, seniks nägemist ;)

Nädalavahetus

Käes on pühapäev. See tähendab, et olen Inglismaal veetnud juba 3 nädalat.

Eile tulin Sillele külla. Sättisime ennast korda, uurisime ühistranspordi sõiduplaane ja jooksime, et õigele bussile jõuda ning Hemel Hempsteadi minna. Juhtusime natuke ebaviisaka bussijuhi otsa. Selles mõttes, et ta naeris meie üle, kui me piletiostusüsteemist päris hästi aru ei saanud. Aga polnud hullu. Umbes 15 minutit sõitu ja olimegi kohal. Kohe meie peatuse juures paiknes hiiglaslik ostukeskus. Seal oli igasuguseid poode - suured ja väikesed, kingipoed ja riietepoed jne. Tatsasimegi seal siis rõõmsalt ringi. Ostsime ka natuke kraami, mida teile koju tuua, aga sellest täpsemalt siis, kui ma kodus juba olen :). Oma suureks üllatuseks avastasime, et kõik poed suleti kella 6st. Kuna meie buss läks alles 19.13, siis pidime kogu selle aja bussipeatuses istuma. Viimaks tuli ka meie buss ja oh üllatust! meil oli sama bussijuht :D. Meid ära tundes ta muigas, sellele järgnes ka paar kommentaari, ja andis meile ilusasti meie piletid Bovingdoni sõiduks.

Kodus pakuti meile imemaitsvat suppi. Paraku ei mäleta ma selle nime, kuid see oli tõeliselt hea (eriti veel pärast nädalat pisut kummaliste maitsemeeltega taimetoitlaste juures). Sõimegi kõhud korralikult täis ja hakkasime sättima, järjekordselt. Seekord siis õhtuseks väljaminekuks.
Seadsime oma sammud The Bell'i poole. Suureks kurvastuseks oli see praktiliselt tühi. Seega otsustasime, et pole mõtet sinna jääda ning liikusime edasi Halfwaysse. Meie tuttavast türklasest ja tema kebabiputkast mööda lipsates jõudsimegi ilusasti kohale. Nägime seal mõnda nö vana sõpra ja saime paar uut ka juurde. Pärast mõningast istumist nõustusime nendega edasi kuskile klubisse minema (olgem asuad, sinna jäädes poleks meil ka midagi teha olnud ja me polnudki veel üheski Inglismaa klubis käinud). Ma siiani ei tea, kus kohas me täpselt käisime, aga igaljuhul oli seal üsna hea muusika ja rahvast oli ka päris palju. Paraku ei olnud me aga klubisse minekuks ettevalmistunud, näiteks puudusid meil vastavad riided jms, ja seepärast läks asi üsna ruttu igavaks. Lõpuks õnnestus meil üles leida meie autojuht, kes meid siis ilusasti koju tagasi viis. Kodus, pärast umbes 5minutilist ukselukuga pusimist ja Meie Mehe esituses unelaulu kuulamist, õnnestus meil kuskil poole 4 ajal magama heita.

Täna ärkasime üsna varakult. Õigemini Sille ärkas varakult ja mina ka pärast seda ainult tukkusin pisut edasi. Peale lõunat läksime jälle välja. Tahtsime kakaod jooma minna ja pilte teha, kuid coffeeshop oli suureks pettumuseks suletud. Mõned pildid õnnestus siiski teha. Külastasime ka The Bell'i, mis oli paksult rahvast täis (erinevalt eelmisest õhtust). Pärast jalutasime mööda Bovingdoni ringi, istusime lastepargis, külastasime korraks Halfwayd ja lõpuks võtsime suuna kodu poole.

Nüüd leban siin, üritan puhata ja ootan, millal Sille ärkab.
Jään tänaseks ööks ka siia. Homme hommikul viiakse mind taas Kings Langleysse ja uus töönädal algab jälle pihta.

Kodustele kallistused! :)

Koduigatsus...

Tahan koju! Natukesekski. Tunnen puudust kõigest heast ja tuttavast.
Homme on kindlasti asi jälle parem, aga hetkel hiilib masendus ligi.
Muusika, mis arvutis mängib, kipub ka millegipärast selline nukrapoolsem olema.
Ilmselt on asi ka selles, et nädal on üsna väsitav olnud ja praegu, kui ma saan niisama istuda ja omaette olla, jõuab see kõik kohale.
Uni tuleb ka peale. Aga kell on alles 19.00, niiet ei taha päris kohe magama minna.
Kõht on ka tühi. Olen tänase päeva jooksul 2 korda süüa teinud, aga ise olen söönud vaid 2 röstsaia ja paar ampsu makarone.

Päris hull on mõelda, et ma saan alles 2 kuu pärast koju. Sellepärast ma parem ei mõtle sellele enam.
Siin peres on mul vaid 1 nädal veel jäänud. Võib-olla läheb uue tööga asi rõõmsamalt. Saan siis vähemasti hobustega tegeleda.

Egas siis midagi. Otsin omale natukeseks tegevust ja siis tuttu!

Tervitused kõigile Eestisse!
Kirjutage ja joonistage mulle :)

Asi muutub paremaks?

Uue nädala algus on päris meeldiv. Täna oli mu tööpäev umbes kella 10st 1ni. Peale seda pesin oma pesu, korrastasin oma kappi ja käisin väljas jalutamas. Poodi juhtusin ka, ostsin paki küpsiseid :).
Homne päev tuleb vist umbes samasugune. Ei oska oma vaba ajaga kohe midagi peale hakata. Aga see-eest tuleb mul nädala lõpu poole õhtuti lapsi hoida. Tõeline õudusunenägu on neid mõnikord magama saada. Aga elan üle. Nad hakkavad minuga juba rohkem harjuma ka, niiet asi läheb tasapisi lihtsamaks.
Täna sain häid uudiesid ka. Kolmapäeval kuulen, kas mul on lootust siin läheduses tööd saada. Ja natuke aega tagasi lõpetasin kõne ühe naisega, kes tahab, et ma peale oma praegust tööd nende juures 2-nädalase prooviaja teeksin. Pakuvad 100£ nädalas + üksikud lapsehoidmised nädalavahetuseti, mille eest maksavad lisaks. Aga ma hetkel täpsemalt ei räägi midagi. Sõnan ära jälle vms ja jään ilma sellest kohast jälle. Niiet kuulete siis täpsemalt, kui asi kindel on.

Oeh, tunnen hobustest puudust, eriti Vipost. Ja kõigist teistest karvastest ja sulelistest ka. Miisu-pilte ootan siiani :D.

Aga olgu siis. Vaatan natuke veel netis ringi ja siis tuttu, et homseks välja puhata.
Pai-pai, kalli-kalli! :)

London!

Oli üks pikk ja sisukas päev!
Hommikul ärkasime 7st. Jutustasime, sättisime ja lõpuks 10.11 rongiga asusime Londoni poole teele. Umbes 10.40 olime London Eustonis. Leidsime rongijaamast väljapääsu, otsisime ühe pargipingi ja asusime kaarti uurima. Lõpuks hakkasime lihtsalt ühes suunas astuma; järgisime Sille taktikat minna sinna, kuhu 'kõik teised lähevad'. Kõndisime siis mingi aja ringi, lõpuks leppisime Janega kokku, et kohtume Covent Gardenis. Enne seda kõndisime aga natuke Marylebone'is ringi. Arvasime, et võiks ju Madam Tussauds vahakujude muuseumis ära käia. Jõudsimegi sinna, aga oh üllatust - järjekorrad olid meeeeletud! Järgmine kord planeerime asja natuke paremini ja broneerime piletid juba varakult ära :D. Aga asusimegi siis Covent Gardeni poole teele. Vahepeal jõudsime Oxford Street'ile. See oli omaette kogemus. Astusime ühelt suvaliselt väikeselt tänavalt välja ja meid ümbritsesid järsku tuhanded inimesed. Tänavad olid täis väikeseid müügiputkasid suveniiride ja muu turistikaubaga. Lisaks veel suured poed. Järgmisel korral jätame ilmselt päris suure osa oma palgast sinna :D
Nii me siis kõndisime, kaart näpus ja ise vaatamas tänaval siia ja sinna, et miski kahesilmavahele ei jääks. Viimaks taipasime, et oleme kõndinud vales suunas! Keerasime siis vapralt otsa ringi ja läksime tuldud teed tagasi, või noh, peaaegu, läksime teisele poole teed, et natuke põnevam oleks. Natuke kõndimist ja saime Janega kokku. Nüüd oli juba lihtsam - meil oli põhimõtteliselt isiklik giid! :D Läksime läbi Hiinalinna Covent Gardenisse. Seal olid igasugused põnevad tänavaesinejad. Natuke ringi vaadanud, seadsime sammud Trafalger Square'i poole. Imeilusad purskkaevud, hiiglaslikud monumendid ja esimene vaade Big Benile. Kõik oli võrratu.
Natuke pildistamist ja sihiks sai Buckingham Palace. Veel pilte ja siis läksime läbi pargi, kus oli muide väga palju väga julgeid oravaid, Big Beni ja Parlamendi hoonete poole. Teel saime pilte teha ühe korraliku punase telefoniputkaga. Ja kohal me olimegi! Päris uskumatu ikka küll. Big Ben oli nii suur ja võimas, samuti ka Parlamendi hooned. Astunud mõned sammud, nägime ka London Eye'd, ehk siis seda suurt-suurt vaateratast või ilmaratast või kuidas iganes seda eesti keeles nimetatakse.
Ületasime silla ja jalutasime mööda Thamesi jõe kallast. Tahtsime ju Tower Bridge'i (Torni silla) ka ära näha. Teele jäi veel tänavaesinejaid, üks omapärasem kui teine. Möödusime ka Shakespeare'i teatrist (päris originaal küll hävines tulekahjus ja selle asemele ehitatud hoone hävines maailmasõjas, kuid nüüd on see vanade fotode järgi taas üles ehitatud).
Möödus palju pikki minuteid, jalad olid juba väsinud, kuid tuli läbida veel mõned miilid, enne kui oma sihtmärgini jõudsime. Aga viimaks olime siiski kohal! Oli juba pime, seega nägime seda valgustatult - Tower Bridge. Oleks küll tahtnud seda ka avanemas näha, kuid Jane ütles, et kuigi tema on Londonis juba umbes 8 aastat elanud, on temagi seda vaid ühe korra avanemas näinud. Aga polnudki oluline, vähemalt nägime selle silla ära. Kõndisime sealt koguni üle, et kodu poole liikuma hakata. Nägime ka Tower of Londonit. Selleks hetkeks olime aga juba nii väsinud, et suutsime mõelda vaid sellest, kuidas kiiresti koju saada. Olime Londonis ju kokku vähemalt 7 tundi ringi kõndinud! Seega kiirustasime lihtsalt metroojaama, et tagasi London Eustonisse minna ja sealt siis rongiga koju sõita. Eustoni jaamas avastasime, et olime umbes 4 minutit hiljaks jäänud ja pidime kuskil tund aega ootama, et uus rong tuleks. Ostsime siis Kinder Buenot ja Sprite'i ja istusime ja puhkasime :D. Jälgisime natuke aega huvitavaid inimesi ja oligi aeg rongi peale minna.
Loomulikult ei olnud seiklused selleks päevaks veel läbi :D. Saatsin Janeyle (minu pereemale) sõnumi, et ta meile vastu tuleks, aga nagu hiljem selgus, siis tuli see sõnum talle suht hilja kohale. Seega hakkasime me Sillega kodu poole astuma. Vähemalt me arvasime, et läheme kodu poole... Tuli välja, et me unustasime vahepeal ühe vasakpöörde teha :D. Õnneks Janey leidis meid siiski üles ja saime koju.
Aga ka see polnud veel kõik :D. Kodus tabas Sillet tõeline õnnetus, sest ta oli oma salli jope luku vahele kinni suutnud tõmmata. Aga pärast pikka pusimist õnnestus meil see lahti saada. Niiet kõik lõppes ikkagi hästi! :D
Üldiselt oli hästi äge. Tahaks kindlasti tagasi minna. Jõulude ajal pidi seal meeeeeeeeletu olema. Esiteks on kõikjal jõulukaunistused jms ja lisaks see meeletu mass inimesi... Ja Jane ütles, et Chinatowni tasub minna siis, kui hiinlastel aastavahetus on, ehk siis kuskil jaanuari lõpp, veebruari algus vms. Siis toimub neil seal paraad ja suured pidustused. Kõlab igaljuhul ägedalt.
Rohkem pilte ma siia ei viitsi üles hakata sättima. Võite neid minu fotoalbumi lehelt vaadata.

Päikest teile! :)

...

Olen seda tööd küll ainult mõned päevad teinud, aga kõik on juba kuidagi väga rutiinnseks muutunud. Hommikul üles, koristamine, lastele järgi, mängimine vms, lastele õhtusöök ja magamaminek, vaba aeg, söömine, voodisse.
Ilmselt on probleem selles, et ma teen tööd, mida ma siia tegema ei tulnud. Hobustega oleks teistmoodi. Aga noh, raha on vaja ja elukohta ka niiet pean need mõned nädalad üle elama.

Täna oli tegelikult päris hea päev. Selles mõttes, et Lulu läks oma sõbra juurde ja mina pidin ainult Rockyga tegelema. Ta oli üllatavalt rahulik täna. Ilmselt on asi selles, et lubasin tal kooli juures umbes 20 minutit korvpalli mängida. Hiljem kodus lugesin talle raamatust ette. Vahepeal tahtis ta õues korvpalli mängida, aga ma ütlesin, et jahe on ja ta oli nõus tuppa minema. Toas sai rahulikult joonistada. Ta oli nii vaikne ja rahulik, poleks uskunudki, et ta selline ka suudab olla :D.

Perest üldse rääkides, siis ema siin majas eriti ei kuulata. Kõik jooksevad alati isa juurde, sest isa on leebem võinii, suhtub asjadesse kuidagi ükskõiksemalt ja lubab praktiliselt kõike.

Aga nüüd naudin ma oma vaba aega. Õhtul lähevad Janey ja Simon välja, seega mina pean lapsed magama panema jms. Et jah, hädaldasin siin enne oma rutiini pärast, nüüd on vaheldust, mitte et see konkreetne vaheldus mulle väga meeldiks :D. Ma ei ole ka millegagi rahul.

Täna tuli koduigatsus ka peale. Tunnen kõigest heast ja tuttavast puudust. Meeletult tahaks ka empsi või vanaema tehtud toite. Siin majas on vanemad taimetoitlased ja eile pidin mina ka mingit imeliku maitsega vorsti sööma. See nagu liha ei sisaldanudki, mingi veggiecrap. Et jah, kõigil on levinud arusaam, et inglased on väga ebatervisliku toitumisega, aga need pered, kellega mina kokku olen puutunud on just meeletult tervislikud, kohati liiga tervislikud :D.

Ilm on ka jamaks läinud. Külm on. Kuigi mul ei tasuks vist väga hädaldada, kui arvestada seda, mis Eestis praegu on. Sellegipoolest on halb ilm. Mu tuba on ka külm, terve maja on külm. Panin radika järgi, et sooja saada. Ja Fliistekk on ka ümber, kui arvutis olen.

Homme on jälle parem olla. Õhtul tuleb Sille siia ja siis saame koos ümbrust avastama minna. Üldse nädalavahetused on head. Nende nimel nädal otsa pingutada tulebki :D.

Katsuge siis vahepeal ühendust ka võtta. Jään ootama.. :)

Aeg läheb...

Niisiis, täna on kolmapäev.
Terve hommiku ja osa lõunastki puhastasin usinalt maja. Kõigepealt nagu ikka köök, elutuba jms. See võttis juba omajagu aega, sest köök on hommikuti kohutav. Aga kui nõud pestud, kapid ja põrandad puhtaks pühitud, siis asusin WCde ja vannitoa kallale. Neile siin kohe üldse ei meeldi endajärelt koristada! Vann nägi päris kole välja, ise ma seal vist küll pesema ei oleks nõustunud. Aga see selleks. Lõpuks sain kõik tööd tehtud ja jäi isegi veits aega, et puhata.
Kella 3st läksin Lulule ja Rockyle järgi. Kõigepealt üritan Lulu kätte saada. Täna pidime 2 korda tagasi minema, sest tal tuli meelde, et ta on midagi maha unustanud. Hea küll. Siis jõudsime Rocky juurde ja tema tahtis korvpalli mängida, aga õnneks olid ema-isa unustanud mulle öelda, et ma pean palli kaasa võtma. Tänu sellele saime sealt suht kiirelt minema. Aga nende kahega on kojutulek suur katsumus. Kõigepealt nad venivad meeletult, siis vahepeal hakkas Rocky keerutama ning lõpuks otsustasid nad, et jooksmine on kõige parem. Ei taha neid ju kogu aeg hõigata ka, et ärge jookske või tulge siia vms. Õnneks ei pidanud ma nende mõlemaga koju minema. Lulu viisin mingite sõprade juurde mängima ja sealt samast perest tuli üks poiss Rocky juurde. Leedukate pere on see muideks. Igaljuhul nende kahega oli juba edasi lihtsam minna. Suuresti tänu sellele, et Aidan (või midagi sellist) on suht viisakas ja kuulab hästi sõna.
Kodus oli ka üsna hea - mängisin poistega natuke mingit tagaajamismängu (Dragon game vms) ja pisut korvpalli. Pärast toimetasid juba omaette. Kuigi üsna keeruline oli neid kahekesi jätta, nad tahavad, et mina ka tingimata mängiksin. Seekord läks õnneks.
Pärast seda, kui lapsed õhtust sõid (ema-isa söövad alati hiljem) viis 'ema' mu läheduses olevasse kohvikusse, et mind ühe naisega tutvustada, kes igast hobuseinimesi tunneb. Ja kuna me juba seal olime, siis sain ma ühe kakao ka, tema ise jõi veini.
Nüüd ootan, millal mina õhtust süüa saan. Väikesed lähevad õnneks just magama, niiet ma ei pea nendega enam tegelema. Õhtud on head - saab natuke rahu ja vaikust. Ja üldsegi, varsti tuleb nädalavahetus ka. Sille tuleb vist reedel siia ja siis lähme vaatame natuke linna peal ringi. Ja laupäeval saab siit siis ilusasti Londonisse ka minna. Teeme seal kindlasti VÄGA palju pilte! Ahh, ei jõua ära oodata :D.
Olgu siis, kirjutage ja joonistage mulle! Ootan huviga :)

Fotoreportaaž

Mõned pildid kodukesest, kus ma hetkel elan.
Kõigepealt toad, mida ma pole pidanud koristama.. vähemalt veel mitte :D
Vannituba

Kontoriruum

Poiste magamistuba

Rocky ja Lulu magamistuba (selle ma tegin tegelikult täna korda juba).

Nüüd mõned toad, mida ma olen koristanud jms :)
Minu tuba.

Elutuba (enne nägi päris metsik välja :D. Ei julgend seal isegi eriti kuskile astuda)

Köök. Igal hommikul näeb see jälle meeeeeeeletu välja. Aga hetkel on ilus ja puhas :)

Selline kodu siis sedakorda.

Esimene tööpäev

Hullumaja! :D
Ma olen hetkel nii väsinud, et võiksin vist kohe magama jääda. Ja siin on kell alles 7 õhtul.
Päev algas siis sellega, et kell 11.30 tuldi mulle järele. Kolisin kõigi oma asjadega oma uude tuppa ja kõik hakkaski pihta.
Umbes 12 paiku tuli Lulule lasteaeda järgi minna, natuke oodata ja Rocky ka koju tuua. See on juba omaette katsumus, sest nad EI taha kohe koju minna. Täna käis nende senine nanny, 25aastane Kim (meessoost isik) ka minuga kaasas. Kim on juba omaette teema. Ta on selline kummaline hipist boheemlane samas ka filosoof ja kriitilise suhtumisega ühiskonda jms, lapsi armastab ta vist ka ikka väga. Üldiselt selline omamoodi tüüp.
Igaljuhul kuskil 1.20 või nii jõudsime lastega koju. Ja siis oli vaja mängida ja värki. Mõlemad lasevad kogu aeg umbes sellist teksti sulle:
Rocky:"Sa juba mängisid Luluga, nüüd on minu kord. " Ja siis Lulu:"Mhh.. ma tahan ka nüüd mängida sinuga. Te juba mängisite tükk aega." Vahepeal õnnestub neile koos ka tegevust leida, aga mitte väga tihti. Joonistamine on üks asi, mida nad koos teevad. Muud nagu väga polegi.
Igastahes olen ma täna mänginud väga palju korvpalli, jalgpalli ja mingit tagaajamismängu. Lisaks lugesin 2 lühikest lasteraamatut kõva häälega ette ja mängisin pehmete loomadega. Vahepeal pidin veel süüa ka aitama teha ja siis veel natuke mängimist. Lõpuks tuli ka see õnnis aeg, kui väiksed magama pidid minema.
Nüüd käisin all söömas. Oli mingi tervislikum toit jällegi. Erinevad juurviljad kergelt praetud, krõmpsusid alles veits, ja segatud ahjus küpsetatud lihaga. Magustoiduks olid maasikad. Vanemad vist näiteks ise liha ei söö, ehk siis on taimetoitlased.
Kim on ka endiselt siin. Tema omapärasus sai just veelgi kinnitust :D. Ta laulis ja tantsis all ringi. Lisaks jäljendas väga hästi Gollumit Sõrmuste Isandast. Homme ta läheb ära, kuigi nädalavahetustel võib teda vist jälle siin kohata. Noh, vähemalt on keegi, kes lastega tegeleb.

Oeh. Ausalt öeldes ei teagi ma enam, mis ma siia kirjutanud olen. Olen seda postitust teinud natuke rohkem kui 2 tundi, vahelduva eduga :D

Arvan, et lõpetan tänaseks. Pakin veel natuke asju lahti ja loodan, et saan tagasilennu pileti ära broneerida.

Bye! :)

Rõõmsamad sõnumid

Jeii! Ma sain tööd! :D
Tegelikult tuleb mul nüüd 3 nädalat päris korralikult vaeva näha. Kui ma mõtlen sellele, milline see maja ja kõik välja nägi, kuhu ma 'elama' lähen, siis jooksevad judinad üle selja. Vaibad olid mustad, asjad olid jäetud kus juhtus, kõik kohad olid täis meeletut pahna. Aga samas olen ma päris uhke, kui selle seal korda suudan teha. Ja mulle makstakse ju raha ka, niiet kõik on päris hea. Saan nädalas suisa 100£. Raha makstakse esmaspäeval ja nädalavahetused on üldjuhul vabad. Magada võin kella 11-ni ja õhtul olen umbes 7st jälle vaba. Niiet häid külgi leidub ka.
Selle pere isa Simon on muusik, kes töötab kodus. Tal on tagaaias oma väike majake, mis on täis igasugust tehnikat, kus ta saab siis heliloominguga tegeleda. Ema Janey on mingi selline tegelane, kes töötab vist kuskil raadios jms ning on paljusid kuulsuseid intervjueerinud jne. Kahe vanema lapse nime ma ei mäleta, nooremad on Rocky ja Lulu. Mõlemad on suured energiapommid. Rockyga mängisin täna korvpalli ja jalgpalli, väsimatu tegelane on. Lulule meeldib, kui talle jutte loetakse.
Loodetavasti saan kõigega hakkama. Vähemasti on aega uut tööd otsida. Janey lubas oma paarilt tuttavalt ka uurida, kas kellelgi on tööd pakkuda.
Lõppude-lõpuks saan ma ju nüüd vähemasti 3 nädalat veel Inglismaal veeta. Ja pealegi olen Sillele ka lähedal. Ja kuna varsti tuleb koolivaheaeg ja 'meie pered' käivad omavahel läbi, siis käivad lapsed üksteisel külas või saavad kuskil pargis kokku vms, niiet nii saame meie ka Sillega üksteist aegajalt näha ja eesti keelt rääkida.
Järgmisel nädalavahetusel on plaanis Londonisse ka minna. Oleks päris tuus. Näeks neid kuulsaid vaatamisväärsuseid ja saaks lihtsalt ringi vaadata. Mine tea, kui hästi läheb, siis leiame äkki isegi "Kariibi mere piraatide" võtteplatsi üles :D
Igaljuhul on hetkel natuke kergem hingata jälle. Loodaks, et edaspidi hakkab ka kõik laabuma.

PS! Ma ei jõua nüüd jõulusid ära oodata, et oma sünnipäevakinki näha! Mul on selle kohta omad aimdused, aga 100% kindel ma pole. Sellegipoolest on meeletult põnev.

Rasked ajad

Praegu on siis nii, et ma ei tea, kas lendan juba mõne päeva pärast koju või mitte. Ma südamest loodan, et mul õnnestub tööd saada. Hetkel on suurimaks lootuseks see, et saan ühe pere juurde elama. Renti ei pea maksma, vastutasuks aitan natuke lapsi vist vahepeal hoida ja koristada ja pesu triikida jms. See oleks tegelikult päris hea võimalus. Nii saaksin ma vähemalt aega juurde, et tööd otsida. Võib-olla saaksin nädalavahetuseti siin läheduses mõne ajutise töö ka juurde vaadata.
Igaljuhul.. loodan, et varsti selgub, mis must saab. Hetkel on päris keeruline olla. Teadmatus on kohutav.
Aga noh, pöidlad pihku. Loodan, et järgmine postitus on täis rõõmusõnumeid.

Õhtu väljas

Käisime siis eile Sillega öise eluga tutvumas. Sille 'pere' andis meile kerge ülevaate kohalikest pubidest ning saatsid meid siis Royal Oaksi, mis nende meelest pidi kõige parem olema. Lisaks mainiti veel ka seda, et teine pubi 'The Bull' pidi väga karm olema ja sinna ei tasuks meil minna.
Asusime siis umbes 9 paiku õhtul teele. Järgisime juhtnööre, mis meile olid antud. Läbisime ühe väga pimeda põiktänava ja arvasime, et olemegi kohe kohal. Meile öeldi, et näete rohelist valgust ja peab sinnapoole minema. Sellist valgust ei paistnud aga kuskilt ja nii me siis asusime lihtsalt ühes suunas teele, lootes, et ehk satume õigesse kohta. Kõndisime natuke maad, ümbrus hakkas väga pimedaks minema ja mõtlesime, et proovime õnne teisel pool. Läksime siis päris 'kesklinna' välja. Sealt leidsime küll 2 pubi, aga kumbki neist polnud see õige. Küsisime siis ühelt koeraga jalutavalt noormehelt teed ja tema juhatas meid seda teed mööda tagasi, kust me just tulnud olime. Keerasimegi siis otsa jälle ringi ja tatsasime rõõmsalt tagasi. Kõndisime siis päris pika maa, aga ikka ei leidnud mingit pubi. Lõpuks küsisime ühelt vanemalt paarilt teed. Nemad juhatsid meid siis päris õigesse kohta. Aga lõpuks kohale jõudes tabas meid täielik pettumus. Selles pubis istusid ainult vaneamad inimesed ja koht meenutas pigem restorani vms. Seega läksime siis umbes minuti pärast sealt minema. Mõtlesime, et kui meile öeldi, et see pubi pidavat väga tore olema (mis oli liialdus), siis võib-olla on the Bull just meie jaoks normaane koht.
Pärast pikka kõndimist jõudsimegi siis 'linna' tagasi. Kõigepealt külastasime kohta nimega the Bell. Päris ok koht, või noh, parem igatahes kui see teine. Mõtlesime siis, et mis me seal teeme. Lõpuks otsustasime, et peaks ju ikka kohaliku õlle ka ära proovima. Tellisime siis kumbki pool pinti ja istusime lauda. Aga seal polnud ikkagi midagi põnevat teha. Mõtlesime, et vaatame the Bulli ka üle, kuid see koht oli üldsegi suletud. Tegime siis veel korra The Bellis ringi peale, aga meievanuseid inimesi seal väga polnud. Arvasime, et võiks siis juba selle viimase pubi ka üles otsida. Pubi juurde jõudes märkasime, et selle kõrval on mingi väike müügiputka, kust sai kebabi ja hamburgerit osta. Läksime niisama sinna vaatama, mis seal on ja müüja, kes oli muideks türklane, tahtis meile kangesti joogid välja teha. Läksimegi siis pubisse, mõtlesime, et midagi paremat ju ka teha pole, ja istusime seal lauda. Inimesi oli vähe, aga kõik olid üsna sõbralikud. Saime tuttavaks šotlasest pubiomanikuga ja mõne inglasega. Pärast mõningast jutuajamist ja istumist otsustasime selle kasuks, et kõige parem on lahkuda. Ja üldiselt hakati pubi ka juba kinni pandama. Niiet lasime sealt siis jalga. Koju tagasi jõudsime umbes 1 paiku.
Hommikul saime varase äratuse tänu Sophiele, kes otsustas jonnima hakata. See meenutas üsna palju Saphira kiunumist vanaema juures, seega oli väga häiriv.
Tegelikult oli ju päris põnev kohaliku kultuuriga tutvust teha. Järgmine kord loodaks, et kohtab rohkem inimesi.
Täna hommikul ütles pereisa (Paul), et me paistame siin hästi silma, kuna oleme pikka kasvu ning meil on pikad juuksed jne. Ja pealegi on see väike koht ka niiet kuna oleme siin uued, siis tekitame juba sellega elevust.

Reede

Niisiis. On reede ja see tähendab, et ma olen juba peaaegu nädala Inglismaal olnud.

Tänane päev on suhteliselt sündmustevaene olnud. Hommikul ärkasin ja pakkisin oma kohvri korralikumalt ära. Hiljem koristasin vannitubasid ja siis vaatasime Sillega fotoalbumeid. Naljakas oli, et pildid olid enamjaolt täiesti suvalises järjekorras, puudus ajaline järjestatus. Aga sellegipoolest leidsime mõned päris huvitavad pildid (Sille lausa tegi omale ülestähenduse, et sellest hiljem blogist rääkida saaks), aga ma ei hakka neid siin üksikasjalikult kirjeldama. Ütleme nii, et kummaline oli neid perealbumis näha.

Pärastlõunal käisime korra poes. Ostsime kummikomme ja mina jalutasin 'koju' tagasi; Sille läks Sophiele järgi. Olen täna suurema osa ajast toas olnud. Päris igav on tegelikult. Tahaks juba oma töökohta ja värki. Aga homme selgub kõik. Ma olen umbes 75% kindel, et ma lähen Grateleysse (see koht Andoveri juures).

Nädalavahetus on siin majas päris pöörnae. Selles mõttes, et lapsed võivad kauem üleval olla ja rohkem ringi möllata. Aga minu meelest olime meie Reimoga paremad lapsed :D. Me mängisime ilusasti. Reimo küll vahel.. või noh, päris tihti tegelikult kiusas mind jne, aga siiski käitusime me paremini. Vähemalt mina arvan nii. Aga see selleks.

Räägiks Inglismaa ilmast ka natuke. Viimased päevad on tegelikult päris ilusad olnud. Keskmiselt on vist umbes 17 kraadi sooja. Aga samas kuigi päeval paistab tihti päike, siis hommikuti on kõik sompus ja kõle. Vahel sajab ka vihma. Kokkuvõttes ei saa praegu väga kurta.

Inglismaast ja sellest reisist veel niipalju, et siin õppin ennast järjest rohkem tundma. Ma pole kunagi olnud eriline seikleja või väga julge pealehakkaja jms, aga siin olles pean ma ise enda eest seisma. Olen saanud juba selle lühikese ajaga kõvasti julgust juurde. Näiteks pole enam probleemiks võõrastelt inimestelt abi küsimine (näiteks rongidega sõites uurisin pidevalt, kuhu ma minema pean jne). Samas on abiks see, et siin UKs on kõik nii sõbralikud ja tahavad aidata. Samas Eestis on suur tõenäosus, et saad abipalve peale vaid põlastava pilgu ja kõik.
Niiet mis ma öelda tahan on see, et ma õpin tundma oma piire, saan teada, milleks võimeline olen ne.

Ok, asi kisub väga luuleliseks või folosoofiliseks või millekski sarnaseks (ei leia õiget sõna). Pealegi Sille ka ootab mind oma tuppa külla, niiet ma tänaseks lõpetan :D.

Kalli ja pai teile! Ning aitäh meilide eest! Ootan üha uusi ja uusi :)

Otsused

Olen elusa ja tervena Bovingdonis tagasi. Reisimine oli päris omaette seiklus kohe. Kõigepealt Hemel Hempsteadist Clapham Junctionisse, ümberistumine, siis sealt edasi Wokingisse, ümberistumine, lõpuks Andoverisse. Siis 2 tundi kohapeal ja põhimõtteliselt samamoodi tagasi. Kokku ligi 5 tundi rongisõitu. Lisaks veel vahepeatumistel jooksmine, et õigele rongile jõuda või siis vastupidi, pidi umbes pool tundi niisama vahtima enne kui rong saabus. Suureks pettumuseks oli ka see, et aknast ei näinud isegi eriti palju kauneid vaateid. Kuid paar juhust siiski oli ja silmasin ka päris mitut hobust.
Nüüd aga töökohast (millepärast ma selle reisi üldse ette võtsingi). Naine, kellega ma vestlesin oli hästi lahke ja tore. Minu ülesanneteks saaks seal olema 13-aastase tüdruku kooli viimine ja äratoomine, pärastlõunal on vaja talle veits süüa ka teha, aga loomulikult hoolitsen ka hobuste eest. Viin neid välja, kordetan jne. Ja õhtuti pean tüdrukuga ratsutamas käima või siis lihtsalt juures olema, kui ta trenni teeb. Õhtud on mul muidu üldiselt vabad. Sel ajal saaksin läheduses olevas pubis töötada. Ja mis elamisse puutub, siis nende maja on hiiiiiglaslik. Natuke mõisa moodi. Ütles, et see küla ongi praktiliselt nende maja ja maa ümber tekkinud. Ja kui ma sinna tööle lähen, siis ma saan enda kasutusse terve 3.korruse! :D Aga noh, samas on miinuseks jällegi see, et eestlasi mul lähedal poleks. Aga ma ei otsusta enne midagi, kui ma laupäeval oma teise intervjuu tehtud saan. Eks siis paistab, mis saab. Ja täna sain ma umbes 10 Bovingdoni ümbruses olevate tallide numbrit. Eks pean helistama ja vaatama, kuidas palka pakutakse jne.
Ei teagi, mida veel kirjutada. Sille on siin nii mures, et ma lähen äkki kuskile kaugele. Talle meeldib, et ma siin olen :D
Ahjaa, Raimole ka palju-palju-palju õnne! Sinu ketti kannan kaelas, niiet see meenutab mulle kogu aeg kodu ja teid, kes te seal olete.
Cheers!

Annan endast parimat

Niisiis, õppesõit sai üle elatud. Alguses oli kõik väga keeruline, harjumatu. Näiteks rool on ju teisel pool ja seega peab vasaku käega käiku vahetama. Korra hakkasin harjumusest paremat kätt välja sirutama, et käiku vahetada ja asi lõppes sellega, et lõin käe vastu ust ära. Lisaks saab suunatulesid sisse lülitada paremalt poolt rooli, vasakul on kojamehed ja loomulikult ajasin ma korra ka need sassi. Peale kõige selle on vaja meeles pidada, et on vaja püsida VASAKUL pool teed - üsna keeruline. Teed on siin ka meeeeletult kitsad. Enamus autod pargivad niimoodi, et põhimõtteliselt terve sõidurida on kinni ja seega tuleb kogu aeg manööverdada. Aga ma olin tubli ja sain hakkama. :)

Lõuna ajal käisime Sillega Bovingdoniga tutvumas. Päris ilus kohake on. Kõik majad on kaunid, aga enamikul on umbes 10 ruutmeetri suurused aiad ehk siis ülimalt pisikesed ja see on veits kummaline. Aga sellegipoolest on kõik väga 'lovely' nagu nemad siin ütlevad.

Siin siis väike pilt sellest külast, kus ma hetkel olen.

Ja lisaks on siin mõnusad kohvikud, kus pakutakse sellist maitsvat kakaod vahukoore ja vahukommidega.

Töö asjust siis nii palju, et homme sõidan Hampshire'isse ja vaatan, kuidas seal läheb. Aga, leidsin ka kuulutuse, kus pakutakse groomi tööd siinsamasel Bovingdoni külje all. Ainus probleem on selles, et see on live-out position ehk siis majutust ei pakuta. "Sille pere" aitab mind seejuures igati. Helistasid igast tuttavatele ja uurisid, kas keegi tuba üürib välja. Kuna groomi töö oleks ainult poole kohaga (ja nädalas makstakse 150 naela), siis saaksin ma ka mingeid majapidamistöid juurde sebida. Pereema lubas mulle isegi soovituskirja kirjutada (ma olen siin igast töid teinud ja ta ütles, et ma teen kõike väga hästi (: ). Niiet võib juhtuda, et jään siiasamma. Sillega olekski siin ju tegelt koos parem. Saab kellegagi eesti keeles rääkida. Päris lõbus on seda siin teha, sest keegi ei saa meist aru, niiet saab öelda kõike, mida mõtled. Millegipärast me naerame ka pidevalt. Täna sai Sophie (peretütar) sellepärast natuke pahaseks, ütles, et me naerame liiga palju :D.

Nüüd on jälle väsimus peal. Kell on alles 19.23 (siinse aja järgi, Eestis peaks olema 21.23) ja juba tahaks magada. Aga veel ei saa. Kuulsin, et õhtuks pakutakse täidetud seeni - peab järgi proovima. Üleüldse, nii vara on imelik magama minna.

Ja endiselt, kirjutage mulle. Kirju on põnev lugeda.

Päikest kõigile! :)

Töö otsimine

Sain täna lõpuks ometi intervjuu kokku lepitud. Jama värk on see, et ma pean rongiga umbes 2 tundi sõitma. Vahepeal on veel mingid ümberistumised ka, niiet neist pean ka aru saama. Kui ma neljapäeva õhtul endast märku ei anna, siis teate, et üritan Inglismaa rongide süsteemist aru saada ja tõenäoliselt ekslen kuskil rongijaamas ringi.
Igaljuhul saan ma neljapäeval tööandjaga kokku, Sherrie-nimeline, ja siis paistab, kuidas läheb. Selle töö nimel võtan homme hommikul isegi ühe sõidutunni (õppesõit, et harjuda vasakpoolse liiklusega), sest Sherrie kardab, et ma ei saa tema tütart kooli viia ja tagasi tuua, kui vaja on. Tegelikult ütles ta, et see ongi ainus asi, mis teda minu juures kahtlema pani. Loodame, et nüüd jääb siis kõigega rahule.

Nii.. koristasin vahepeal kahte vannituba, käisin Sophiel (peretütrel) järel koos Sille ja pereemaga, siis triikisin pesu (ma ei mõista, miks on vaja ka kõik voodipesu ära triikida?!) ja nüüd viis pereema Sille kellegagi kohtuma niiet jäin lastega koju. Õnneks tuli pereisa ka koju, seega olen ma nüüd vaba. Pidin ainult Sophiega hobupilte vaatama (Ta tuli marssis mu tuppa, puges voodisse minu külje äärde ja ei tahtnud enam ära minna :D) ja nüüd läks ta isaga sööma, et siis magama minna. Lapsed muideks üldse lähevad siin peres kuskil 7 või 7.30 ajal magama. See tähendab seda, et õhtu on rahulik.

Nüüd on aeg puhkama sättida. Enne veel õhtusöök (Sille õppis täna tomatisuppi tegema ja seda me söömegi), siis pesema ja voodisse. Saab veel rahulikult netis olla ja siis tuttu. Peab homseks õppesõiduks valmis olema. Ma tegelikult tõsiselt lootsin, et ma ei pea enam ühtegi õppesõitu tegema pärast seda, kui load kätte sain, aga vot siis.

Muideks, hästi vahva oleks vahel kelleltki kodukandist ka kirju saada, et uudiseid kuulda jms. Niiet kirjutage mulle! :D

Saabumine ja 1. päev

Uskumatu, et jõudsingi Inglismaale!
Reisi algus polnud väga kiita. Kõigepealt enne reisi algust sain ma oma tööandjatelt teada, et ma pean pühapäeval ise vaatama, kus ma ööbin, sest nende juurde ma minna ei saanud. Sai siis isegi ööbimiskoht leitud, aga endiselt oli vaja kuidagi Gatwicki lennujaamast Londonisse saada. Kõige vahvam oli see, et pühapäeval algas "tube strike" (mingi rongistreik) niiet kõik muutus veel keerulisemaks.
Et asja veel huvitavamaks muuta, siis selgus pühapäeval, et mu 16.15 väljuma pidanud lend lükkus edasi. Esialgu paluti 5st uuesti uurida, et selguks, kas lennuk kella 6st saab väljuda. Kell 5 teatati, et lend toimub 18.30, aga umbes 18.00 öeldi, et asi lükkus veel edasi ja väljumine on hoopiski 19.30. Tegime siis vahepeal aega parajaks Ülemistes ringi liikudes. Lõpuks õnnestus lennukile ka pääseda. Lend ise oli üsna sündmustevaena. Ainus "põnev" asi oli see, et üks inglise noormees hakkas norskama (üsna valjult) kui lennuk oli vaevu jõudnud õhku hakata tõusma.
Inglismaal läks lennujaamas ka suht palju aega. Kõigepealt lennuk tiirutas lennurajal tükk aega ringi ja üritas parkida. Pärast pidi veel terve igaviku pagasit ootama. Siis kohtusin Sille "perega", kes olid šokeeritud sellest, et mulle vastu ei tuldud ja kutsusid mu enda juurde.
Nii ma nüüd siis olengi Bovingdonis. Väike armas nende mõistes külake, minu mõistes päris korralik linn. Olgu mis ta on, igaljuhul on siin väga käänulised ja kitsad teed. Pargitakse väga laialt teede äärde, niiet kõik muutub veelgi kitsamaks. Lisaks on külast välja viivad teed ümbritsetud kõrgete hekkidega, niiet kõikjal on pimekurvid ja tunne nagu liiguksid labürindis.
Teedest veel rääkides, siis suurtel maanteedel on lubatud u 150 km/tunnis... mis on ikka väga kiire. Ja lisaks tahab kõvasti harjumist vasakpoolne liiklus.
Üldiselt on hästi tore. Täna käisime peale Harryl (ühel pere lapsel) järelkäimist coffeshopis kakaod vahukoore ja vahukommidega joomas. Lisaks ostsime poest ka europistiku või adapteri või misiganes asja, sest UK pistikud on hoopis teistsugused.
Hetkel istun oma läpakaga netis, räägin msnis inimestega juttu, sealjuures ka Sillega, olgugi, et ta mu kõrvaltoas hetkel viibib. Ootan parasjagu ka meili/kõnet inimeselt, kellelt on lootust tööd saada. Kui midagi selgub, siis annan teada.
Niikauaks aga pöidlad pihku.