Juhhei! Ma sain vahepeal koju! :)
Põhimõtteliselt läks see aeg jälle ülikiirelt.
Pühapäeval, kui koju hakkasin reisima, mu lend hilines umbes 2,5 tundi. Ehk siis Eestisse jõudsin ma enne 2te öösel. Kuna ma nii hilja peale jäin, siis selle asemel, et oma vennaksesel sundida seda hilist reisi ette võtma, sain ma auto lihtsalt Tallinnasse ja sõitsin ise koju. Alguses oli kõik nii sassis. Rool valel pool, käigukang valel pool. Suunatulede asemel hakkasid kojamehed tööle, autod sõitsid valel pool. Aga umbes 2 minutiga harjusin ilusasti ära ja sain ilusasti koju sõidetud.
Reimoga ma kahjuks peaaegu üldse aega ei saanud veeta, sest ta pidi tööle minema Soome jälle. Veiksi ei näinud üldse ja isa nägin enne tagasitulekut lennujaamas; ta jõudis siis just oma Ameerika-reisilt tagasi. Nädala sees õnnestus mul Evat näha! JA loomulikult tema pisikest Eliisi. Oeh, nii armas väikseke. Ja lihtsalt nii hea meel oli jälle näost näkku Evaga rääkida. Uskumatu kui kaua aega oli möödunud ajast, mil ma teda viimati nägin.
Kooli juures käisin ka, et bioloogiast rääkida endise õpetajaga. Lubas mul konsultatsioonidesse minna, kui need algavad, et ikka korralikult eksamiks korrata saaks. Nii kummaline oli jälle seal koridorides kõndida, igasuguseid mälestusi tuli meelde :D
Enamuse vabast ajast veetsin muidugi tallis. Kallistasin ja musitasin Vipot nii palju, kui vähegi sain :D Ei teagi, kas see talle nii väga meeldis.. aga mis seal ikka.
Pühapäeval, kui jälle tagasi Inglismaale pidin liikuma hakkama, siis ärkasin juba varahommikul.. sest pidin vannituppa oksendama jooksma :D Põhimõtteliselt veetsin terve oma hommikupooliku niimoodi. Isegi maale ei jõudnud enne lendu minna. Olin hoopis kägaras voodis ja lootsin, et natukenegi paremaks läheb.. Suure vaevaga sain siiski Tallinnasse ja isegi lennusõidu elasin üle. Ja tagasi ma jälle olingi :)
