Väike suksu...

Ääretult kurb päev on. Hommikul ärkasin üles ja asusin hobuseid söötma nagu tavaliseltki ja märksain, et Jake on pikali ja ei taha oma sööki puutudagi. Rääkisin siis Taniale mis toimub ja esialgu ei osanudki midagi erilist ette võtta. Mina pidin minema tüdrukuid kooli viima ja Tania lubas ponil nii kaua silma peal hoida. Enne äraminekut märkasin veel, et Jake muutus üha rahutumaks ja rahutumaks. Oli näha, et tal on valud. Koju tagasi jõudes nägin, et Tania oli endiselt kodus ja nägi väga kurb välja. Märkasin, et Jake oli oma boksis pikali. Parkisin siis auto ja astusin halva eelaimdusega välja. Tania vaatas minu poole ja raputas õnnetult pead, endal pisarad silmis. Kallistasin teda ja ütlesin, et mul on äärmiselt kahju. Tania ütles, et ponil läks asi aina hullemaks ja loomaarst ütles pärast kahte valuvaigistavad süsti ja tuimestust, mis midagi paremaks ei teinud, et tuleb otsus vastu võtta... ja seega tuligi väike Jake magama panna. Tania kutsus ühe sõbra külla, Niki - naine, kes tegeleb ka hobustega ja kes elab põhimõtteliselt kõrvaltalus, ja tema oli siin kuni Jake'ile järgi tuldi. Mina ootasin Taniaga toas nii kaua kuni poni veoautosse toimetati ja minema viidi. Nüüd olen suht proovinud oma tavalist päevaplaani järgida ja mitte väga palju selle peale mõelda, et see väike tegelane ei vaatagi mulle enam otsa, kui ma boksidest mööda kõnnin. Kuigi.. minu jaoks ei ole see hetkel niiii kohutavalt raske.. Ma mõtlen, et ärge saage valesti aru - ma olen ääretult kurb, aga kuna ma ei olnud temagaveel väga kaua koos olnud jne, siis pole see kõik nii raske. Näiteks suvel, kui Ami suri, siis oli see ikka väga raske aeg. Pisarad voolasid päev otsa ning järgmisel päeval Tallinnasse presidendi vastuvõtule minnes hoidsin vägisi pisaraid tagasi ja üritasin mitte Amile mõelda. Siiani on pisut raske Ami pilte vaadata või talle mõelda, aga see läheb ajaga üha lihtsamaks.
Mis aga Jake'i puutub, siis ma ei kujuta ette, kuidas tüdrukud selle üöe elavad. Suzie saab esimesena teada.. Ja vaeseke võib ikka ääretult õnnetu olla, sest see oli tema poni.. õnneks on tal veel ka Spike. Ja Chelsea.. temale ei räägi me enne õhtut, sest ta ei tule peale kooli koju, vaid läheb sünnipäevale vms ning me ei taha tema tuju ära rikkuda enne pidu.
Aga küll me kõik toime tuleme.
Jake oli äärmiselt armas, kohati pisut üleannetu poni :)

Puhka rahus, pisike!