Käes on pühapäev. See tähendab, et olen Inglismaal veetnud juba 3 nädalat.
Eile tulin Sillele külla. Sättisime ennast korda, uurisime ühistranspordi sõiduplaane ja jooksime, et õigele bussile jõuda ning Hemel Hempsteadi minna. Juhtusime natuke ebaviisaka bussijuhi otsa. Selles mõttes, et ta naeris meie üle, kui me piletiostusüsteemist päris hästi aru ei saanud. Aga polnud hullu. Umbes 15 minutit sõitu ja olimegi kohal. Kohe meie peatuse juures paiknes hiiglaslik ostukeskus. Seal oli igasuguseid poode - suured ja väikesed, kingipoed ja riietepoed jne. Tatsasimegi seal siis rõõmsalt ringi. Ostsime ka natuke kraami, mida teile koju tuua, aga sellest täpsemalt siis, kui ma kodus juba olen :). Oma suureks üllatuseks avastasime, et kõik poed suleti kella 6st. Kuna meie buss läks alles 19.13, siis pidime kogu selle aja bussipeatuses istuma. Viimaks tuli ka meie buss ja oh üllatust! meil oli sama bussijuht :D. Meid ära tundes ta muigas, sellele järgnes ka paar kommentaari, ja andis meile ilusasti meie piletid Bovingdoni sõiduks.
Kodus pakuti meile imemaitsvat suppi. Paraku ei mäleta ma selle nime, kuid see oli tõeliselt hea (eriti veel pärast nädalat pisut kummaliste maitsemeeltega taimetoitlaste juures). Sõimegi kõhud korralikult täis ja hakkasime sättima, järjekordselt. Seekord siis õhtuseks väljaminekuks.
Seadsime oma sammud The Bell'i poole. Suureks kurvastuseks oli see praktiliselt tühi. Seega otsustasime, et pole mõtet sinna jääda ning liikusime edasi Halfwaysse. Meie tuttavast türklasest ja tema kebabiputkast mööda lipsates jõudsimegi ilusasti kohale. Nägime seal mõnda nö vana sõpra ja saime paar uut ka juurde. Pärast mõningast istumist nõustusime nendega edasi kuskile klubisse minema (olgem asuad, sinna jäädes poleks meil ka midagi teha olnud ja me polnudki veel üheski Inglismaa klubis käinud). Ma siiani ei tea, kus kohas me täpselt käisime, aga igaljuhul oli seal üsna hea muusika ja rahvast oli ka päris palju. Paraku ei olnud me aga klubisse minekuks ettevalmistunud, näiteks puudusid meil vastavad riided jms, ja seepärast läks asi üsna ruttu igavaks. Lõpuks õnnestus meil üles leida meie autojuht, kes meid siis ilusasti koju tagasi viis. Kodus, pärast umbes 5minutilist ukselukuga pusimist ja Meie Mehe esituses unelaulu kuulamist, õnnestus meil kuskil poole 4 ajal magama heita.
Täna ärkasime üsna varakult. Õigemini Sille ärkas varakult ja mina ka pärast seda ainult tukkusin pisut edasi. Peale lõunat läksime jälle välja. Tahtsime kakaod jooma minna ja pilte teha, kuid coffeeshop oli suureks pettumuseks suletud. Mõned pildid õnnestus siiski teha. Külastasime ka The Bell'i, mis oli paksult rahvast täis (erinevalt eelmisest õhtust). Pärast jalutasime mööda Bovingdoni ringi, istusime lastepargis, külastasime korraks Halfwayd ja lõpuks võtsime suuna kodu poole.
Nüüd leban siin, üritan puhata ja ootan, millal Sille ärkab.
Jään tänaseks ööks ka siia. Homme hommikul viiakse mind taas Kings Langleysse ja uus töönädal algab jälle pihta.
Kodustele kallistused! :)
