Olen elusa ja tervena Bovingdonis tagasi. Reisimine oli päris omaette seiklus kohe. Kõigepealt Hemel Hempsteadist Clapham Junctionisse, ümberistumine, siis sealt edasi Wokingisse, ümberistumine, lõpuks Andoverisse. Siis 2 tundi kohapeal ja põhimõtteliselt samamoodi tagasi. Kokku ligi 5 tundi rongisõitu. Lisaks veel vahepeatumistel jooksmine, et õigele rongile jõuda või siis vastupidi, pidi umbes pool tundi niisama vahtima enne kui rong saabus. Suureks pettumuseks oli ka see, et aknast ei näinud isegi eriti palju kauneid vaateid. Kuid paar juhust siiski oli ja silmasin ka päris mitut hobust.
Nüüd aga töökohast (millepärast ma selle reisi üldse ette võtsingi). Naine, kellega ma vestlesin oli hästi lahke ja tore. Minu ülesanneteks saaks seal olema 13-aastase tüdruku kooli viimine ja äratoomine, pärastlõunal on vaja talle veits süüa ka teha, aga loomulikult hoolitsen ka hobuste eest. Viin neid välja, kordetan jne. Ja õhtuti pean tüdrukuga ratsutamas käima või siis lihtsalt juures olema, kui ta trenni teeb. Õhtud on mul muidu üldiselt vabad. Sel ajal saaksin läheduses olevas pubis töötada. Ja mis elamisse puutub, siis nende maja on hiiiiiglaslik. Natuke mõisa moodi. Ütles, et see küla ongi praktiliselt nende maja ja maa ümber tekkinud. Ja kui ma sinna tööle lähen, siis ma saan enda kasutusse terve 3.korruse! :D Aga noh, samas on miinuseks jällegi see, et eestlasi mul lähedal poleks. Aga ma ei otsusta enne midagi, kui ma laupäeval oma teise intervjuu tehtud saan. Eks siis paistab, mis saab. Ja täna sain ma umbes 10 Bovingdoni ümbruses olevate tallide numbrit. Eks pean helistama ja vaatama, kuidas palka pakutakse jne.
Ei teagi, mida veel kirjutada. Sille on siin nii mures, et ma lähen äkki kuskile kaugele. Talle meeldib, et ma siin olen :D
Ahjaa, Raimole ka palju-palju-palju õnne! Sinu ketti kannan kaelas, niiet see meenutab mulle kogu aeg kodu ja teid, kes te seal olete.
Cheers!
