Niisiis. On reede ja see tähendab, et ma olen juba peaaegu nädala Inglismaal olnud.
Tänane päev on suhteliselt sündmustevaene olnud. Hommikul ärkasin ja pakkisin oma kohvri korralikumalt ära. Hiljem koristasin vannitubasid ja siis vaatasime Sillega fotoalbumeid. Naljakas oli, et pildid olid enamjaolt täiesti suvalises järjekorras, puudus ajaline järjestatus. Aga sellegipoolest leidsime mõned päris huvitavad pildid (Sille lausa tegi omale ülestähenduse, et sellest hiljem blogist rääkida saaks), aga ma ei hakka neid siin üksikasjalikult kirjeldama. Ütleme nii, et kummaline oli neid perealbumis näha.
Pärastlõunal käisime korra poes. Ostsime kummikomme ja mina jalutasin 'koju' tagasi; Sille läks Sophiele järgi. Olen täna suurema osa ajast toas olnud. Päris igav on tegelikult. Tahaks juba oma töökohta ja värki. Aga homme selgub kõik. Ma olen umbes 75% kindel, et ma lähen Grateleysse (see koht Andoveri juures).
Nädalavahetus on siin majas päris pöörnae. Selles mõttes, et lapsed võivad kauem üleval olla ja rohkem ringi möllata. Aga minu meelest olime meie Reimoga paremad lapsed :D. Me mängisime ilusasti. Reimo küll vahel.. või noh, päris tihti tegelikult kiusas mind jne, aga siiski käitusime me paremini. Vähemalt mina arvan nii. Aga see selleks.
Räägiks Inglismaa ilmast ka natuke. Viimased päevad on tegelikult päris ilusad olnud. Keskmiselt on vist umbes 17 kraadi sooja. Aga samas kuigi päeval paistab tihti päike, siis hommikuti on kõik sompus ja kõle. Vahel sajab ka vihma. Kokkuvõttes ei saa praegu väga kurta.
Inglismaast ja sellest reisist veel niipalju, et siin õppin ennast järjest rohkem tundma. Ma pole kunagi olnud eriline seikleja või väga julge pealehakkaja jms, aga siin olles pean ma ise enda eest seisma. Olen saanud juba selle lühikese ajaga kõvasti julgust juurde. Näiteks pole enam probleemiks võõrastelt inimestelt abi küsimine (näiteks rongidega sõites uurisin pidevalt, kuhu ma minema pean jne). Samas on abiks see, et siin UKs on kõik nii sõbralikud ja tahavad aidata. Samas Eestis on suur tõenäosus, et saad abipalve peale vaid põlastava pilgu ja kõik.
Niiet mis ma öelda tahan on see, et ma õpin tundma oma piire, saan teada, milleks võimeline olen ne.
Ok, asi kisub väga luuleliseks või folosoofiliseks või millekski sarnaseks (ei leia õiget sõna). Pealegi Sille ka ootab mind oma tuppa külla, niiet ma tänaseks lõpetan :D.
Kalli ja pai teile! Ning aitäh meilide eest! Ootan üha uusi ja uusi :)
